Õpingute esimene refleksioon
Reflekteerida või mitte reflekteerida - tuleb välja, et hoopis selles on küsimus.
Analüüsida tuleb juhtumit, reflekteerida toimunut. Et sellesse segasesse mõtesse veidi enam selgust tuua, märgin ära, et tegin süvauuringut nende kahe mõiste kohta - juhtum ja toimunu. Need on vastavalt üksiksündmus ja see, mis on protsessina teoks saanud (EKSS 2009).
Esimese koolinädala õppematerjalidest selgub, tuleb hoolikalt mõelda ja kaaluda, mille üle tasub reflekteerida: Oluline on oskus valida, mille üle reflekteerida (McAlpine & Weston, 2000; Rogers, 2001) ning hinnata, millised olukorrad vajavad sügavamat refleksiooni ja millised mitte (Karm & Sarv, 2013).
Kuidas me üldse teame, mis olukord on selline, mille reflekteerimise kasu ei kaalu üle resurssikulu? Teise nädala lõpuks ei ole minu kohanemine õpingute sisu ja tempoga olnud ladus. Iga uus mõte, mõiste, teemapüstitus ajab mind järjest enam segadusse ning igaüks neist on omamoodi mutiurg, kuhu on kerge ära uppuda. Minu sõpradeks on saanud tuttav EKSS ja Google otsingukast. On keeruline mõista, mida õppida, mida mitte, mis infole järgneda, kuhu tõmmata piir. Ehk lihtsalt öeldes - keeruline on kohaneda. Märkan, et veedan ilmselgelt liiga palju aega kõrvalteemade ja detailide kallal, tegelemata sisulise õppimisega. Lisaks toimetan viisil, nagu peaks kõik olema viimseni parim, mis ma suudan. Mind saadab justkui koolipingist kaasa võetud hirm eksida ja läbi kukkuda. On väljakutse õppida olema lihtsalt OK ja tegema ise valikuid, mis on väärt tudeerimist ja mis ei ole - minu kooliajal sellist vabadust ei olnud ning nüüd saadab see mind varjuna, millest on keeruline vabaneda. Meil on ju kogemus kooliajast, kui otsustamise õigus oli vaid õpetajal. (Märja, T., Lõhmus, M., & Jõgi, L., Andragoogika. Raamat täiskasvanute õppimisest ja õpetamisest, I osa, 2021, lk 13).
Muidugi tunnen ka, et olen kui käsn, kes tahab põnevat infot sisse imada, muudkui vups ja vups. Kahjuks tuleb minul, nagu ka igal käsnal, ette imavuse piir. Infot on nii palju, mille kohta tahaks veel uurida, kuid seda saadab paaniline tunne ja hirm, et pean ennast tagasi hoidma, piirama, et üldse jõuda sel vagunil püsida. Kuidas õppida õiget asja kui tahaks õppida kõike? Mis on üldse õige asi? Kellel on vastused ja kust ma need saan?
Info haldamise kõrval saab minu teine kõige keerukam katsumus olema tempo valik. Mitte tempo leidmine, vaid just tempo valik. Kas kell pool kaks öösel, voodis pikali, kui uni pole veel tulnud ja koolimõtted pole veel läinud, ajal, mil pea säriseb nagu säraküünal, on kõige mõistlikum teha koolitükkide sissekandeid? Minu pea näib lõikavat just sellel ajal kõige paremini ning uued ideed tulevad just siis laviinina, mattes mind enda alla kui telliskivi hunnik. Aga mis selle mõtte-hunnikuga edasi teha? Kuidas ja kas panna stopp, kui iga uus idee on parem kui järgmine?
Märkan, et mul on väga keeruline panna paus, kui mõttelõng hakkab viimaks veerema, kuivõrd seda käima saada on omaette pingutus. Inertsi peatamine tundub õppimise suutlikusele suisa ohtlik.
Vahetult enne magama jäämist kooliasju teha töötas gümnaasiumi ajal küll imehästi, kuid mul on tunne, et olen nüüd selle jaoks liiga vanaks jäänud ning see ei pruugi edaspidi jätkusuutlik võte olla. Uni on voorus. Tuleb leida enda jaoks selline tempo, et püsida rongil ja püsida selle tempo juures ka ühes tükis, terve.
Ülesandest lähtuvalt peatun kiirelt sellel, et on keerukas ennustada, millised minu ressursid peaksid hakkama õpperühma toetama. Eks näis. Kõik, mis sai välja öeldud katsetel, on endiselt kehtiv.
Saan siin praegu reflekteerides aru, et pean uuesti õppima õppima. Palju, mida olen õppimise kohta teadnud, kogenud, arvanud, tundnud ja mõtelnud seni, on nüüd hetkega iganenud ja ei tööta enam. See on uut moodi koolikogemus ja siin on vaja uusi võtteid õppimiseks. Ma ei saa olla kindel, et vanad viisid töötavad, isegi kui need on tutavlikud.
Refleksiivsus ongi elukestev õpe. Tore on taas-mõista, et olen juba mõnda aega tagasi algust teinud.
