Saka mudeli põhjal reflekteerimine
Saime ülesandeks reflekteerida enda seniste reflekteerimise kogemuste üle Cynne Põldääre poolt kohandatud Saka mudeli põhjal. Kasutan järgnevalt reflekteerides enda tõlgendust ja kohandust ette antud ülesandest:
Kirjelda kogemust.
Hinda kogemust.
Põhjenda, miks tulemused olid sellised.
Pane paika tegevuskava, mida järgmine kord teha teisiti.
Kirjelda oma kogemust.
Kui me saime septembri esimesel õppesessioonil ülesandeks pidada edaspidi refleksioonipäevikut, tundus esmalt kõik segane, seejärel põnev ning siis tuttav. Ma olen aru saanud, et selle, ja refleksiooni aine, eesmärk on kujundada meis harjumus reflekteerida ning lisada sellekohaseid sissekandeid.
Kuigi reflekteerimine on mulle kerge ja põnev, vajalik, märkan endas tohutut vastupanu refleksioonide kirjutamisele. Üheti sellepärast, et ma pole harjunud kirjalikult reflekteerima ja teisalt sellepärast, et ma olen harjunud oma sisekaemusi jagama vaid turvaliste inimestega, privaatselt. See siin on mulle väljakutse.
Mind paneb refleksiooni kirjutamine kogema raskust ja ebamugavust. Mul on tunne, et mul tõepoolest ei ole pastakast välja imeda kogemusi, mis vajavad reflekteerimist, kuna refleksioon on juba ära toimunud. Olen inimene, kes ei hoia kaua kinni lahendatud asjast. Tean, et mu tuttavad ütleksid vastupidist, kuid oma kogemuses on minu jaoks erinev millegi lahendamine ja endaga siiski edasi kandmine vs keerukus lahti laskmisel (esmasel lahendamisel). Ütlen seda sellepärast, et minu refleksioonid toimuvad üpris vahetult ja kiirelt peale toimunud olukorda. Räägin minutitest, tundidest. Saada nädal aega hiljem ülesandeks samal teemal (uuesti) reflekteerida samal tasandil ja vormis, on mulle keeruline. Muidugi muutub refleksioon ajas ja asukohas. See, mida on kord reflekteeritud, võib uuesti reflekteerimisel muutuda. Kuid minu tunne siin on siiski sundsulik – et ma pean reflekteerima, mitte, et ma tahan, kuna keegi käsib. Kui ma pean, on mul raske sellest midagi enda jaoks võtta. Kui ma tahan, on mul sisemine motivatsioon ja vajadus toimunust aru saada, seda mõista – mul on tahe sellest kogemusest õppida.
Kõige huvitavam märkamine reflekteerimise juures on minu jaoks see, et minu jaoks töötab hästi kirjutatud refleksiooni siseselt ringi hüppamine, on see õige reflektsiooniprotsess või mitte. Alustan kuskilt keskelt, siis teen kokkuvõtte, vahepeal täiendan analüüsi, hiljem kirjeldan – mina ju tean, mis ma kogesin ja see on pelgalt nende asjade digipaberile kirja panemine.
Anna hinnangud kogemusele.
Tuleb tunnistada, et refleksiooni kirjutamine on olnud toetav ja silmiavav olenemata iseenda vastupanust. Kas saavutasin sellega, mida tahtsin on keeruline hinnata, kuna kirjutma asumine pole olnud suunitletud sooviga saavutada eneseareng. Lisaks on see sunduslik, pedagoogiline. Reflekteerimine on mulle loomuomane ja tavapärane keerukate kogemuste järgselt, et mõista toimunut ja seda integreerida enda arusaamadega. Minu vajadus seda tehes on asjast aru saada, mitte areneda – areng tuleb tagajärjena. Ütlesin ka ühes meie kodutöödest, et mul on terve elu olnud tunne, et areng on minuga ise juhtunud. Seda siin kirjutades mõistan, et minu eesmärk pole küll ehk olnud eneseareng iseenesest, kuid kui võtta, et minu jaoks on eesmärk olnud toimunut mõista, siis jah, eesmärk on edukalt saavutatud. Ma olen selle olukorraga rahul eriti, kuna sellega on boonusena kaasa tulnud lisamärkamised, areng. Siinkohal tekib mul küsimus, et kas reflekteerima peaks mõistmise või arenemise eesmärgil.
Miks on vaja/kasu jagada oma refleksioone avalikult on see, et läbi teiste lugude ja kogemuste võime lisada uut sügavust ja tähendust enda omale. Nägin seda väga selgelt meie viimatise refleksiooniga – olles ära oodanud teiste refleksioonid, muutus minu enda refleksiooni sisu oluliselt. Teiste kogemuste lugemine andis mulle uusi mõtteid. Me oleme selles kõik koos, ühiselt, üksteisele toeks, mistõttu kolleegide kogemused saavad olla meile toetavad, abistavad.
Põhjenda saavutatud ja saavutamata tulemusi. Kaasa varasemaid kogemusi.
Kuidas põhjendada saavutatud tulemust? Saavutasin tulemuse (mõistmise), sest, nagu öeldud, reflekteerimine ei ole mulle uus.
Ülejäänud siin punktis kajastatud küsimused (Kas olen varem olnud sarnases olukorras? Kuidas lahendasin seda tookord? Kas sain parema või halvema tulemuse? Mis oli teistmoodi ja miks?) jäävad mulle sel korral selgusetuks. Reflekteerin pidevalt, seega muidugi olen selles olukorras varem olnud. Mis olukorrast me üldse räägime? Tulemus on mõistmine ja areng. Kui võtta tulemuse saavutamiseks konkreetse mudeli põhjal reflekteerimine, siis minu tunne on, et tulemus jääb saavutamata, sest antud mudel on minu jaoks segane ja piirav. Kas me peame üldse mudeli põhjal töötama? See tundub nii sunnitud ja ebaloomulik, võttes ära sisu voolavuse ja tõelise refleksiooni jõudmise. Vähemasti minu tunnetuse järgi, minu puhul.
Teine sõnastus selle sama punkti juures oli analüüsida. Aga kui seda teha, siis jääb mulle endiselt segaseks, mida analüüsima peab? Mõningase siin ümbersõnastamise juures jõuan ma järeldusele, et analüüsima peaks seda, miks ma üldse refleksiooni järel mõistan olukordi. Kuid olukorra analüüsi tulemusena jõuan ka järeldusele, et 800 sõna piiri sisse see vastus ei enam ei mahu. Kas võtta kuskilt midagi maha? Aga siis oleks ju refleksioon ebatäielik.
Kavanda tuleviku tegevused või arengu vajadused.
Võttes ette tulevikuplaanid, näen ma kaht võimalust:
Ma kas kirjutan refleksiooni olukorra järel siia kohe, ilma ülesannet omamata, lootes et mõni neist läheb ülesannete sisuga seosesse avaldamise järgselt;
Palun õppejõul ülesannete sisud avaldada varem, et siis otsida vastavuses olevat olukorda kui see sündimas on, et siis seda reflekteerida.
