II sessioon, ehk lugu sellest, kuidas meie kursus esimest korda peaaegu tülli läks.
Kokkuvõte Tl;dr: Me ei läinud tülli ja sellest sai tore (koos)kasvamise võimalus.
Ülesanne
Seekordne refleksiooni ülesanne oli selgelt piiritletud: “Analüüsi õppekohtumisel tekkinud diskussiooni gruppide moodustamise üle vähemalt II tasemel.”
Tegu on erakordselt hea lähtekohaga just astmelise analüüsi kontekstis, kuna sündmuste kogemus on sügavalt subjektiivne. Toimunut on võimalik edastada kirjeldavalt ja järeldusteta, aga ka tõlgendades, põhjendades, seostades.
Selguse mõttes jagan Sinuga refleksiooni astmete tabelit, mis oli minu jaoks justkui eureka! See andis esimest korda elus mulle selguse, miks kõik minu juhtumianalüüsid on kulgenud süvenevas trendis. Viimaks ometi sain ma aru, miks lisandus ühel hetkel hüpotees ning eelnevate juhtumitega seostamine, enda isikliku kogemuse olulisus.
Taust
Kui me esimese hoobiga ülesande teema kätte saime, oli see kirjutis tulemas hoopis teistsugune. Arusaam oma tunnetest ja mõtetest oli selge, kuid sisulist refleksiooni ei olnud veel toimunud – selleks oli vaja aega, et sündmus endast n-ö läbi lasta. Olles lugenud vaid kahte kogemust sellest olukorrast, loksus justkui midagi veel minu sees paika – see ei loe, mitte midagi ei loe. Kõik on subjektiivne ja tõde on ühine, mitte üks. “Kõige” all mõtlen ma enda kogemust ning “ühe” all indiviidi tõde.
Angeelika Sihver kirjutas oma blogis samast sündmusest nii ilust: lugu sellest, kuidas me omavahel tülli ei läinud. (A. Sihver, 2024. Silmaringleja blogi) Rainer Krammi kajastus oli aga esimene, mida lugesin. Tema postitus on sügavalt empiiriline, andes ühtaegu vähe hinnanguid kaasõppijatele ning samas loogilisi selgitusi. Angeelika ja Raineri vaated ei olnud üldse minu omad, vaid hoopis teistsugused minu mõtetest.
Nii huvitav oli vaadata, lugeda, mis kellelegi meelde jäi. On selge, et sündmust kogeti erinevalt. 23 erinevat situatsiooni ja mälestust. Muidugi ei olnud tegelikult kogu kursus kohal, aga ka neil, kes puudusid, on oma mälestus samast kellaajast. Iga vaatlus on unikaalne ja tõene. Iga inimese kogemus toimunust on eristuv ja kordumatu.
Mulle väga meeldis, kuidas Killu Kolsar kajastas oma blogis mh ka sündmuse kirjeldust – see andis täpse ülevaate, kuidas tema olukorda vaatles või, vähemasti, kirjutamise hetkeks mäletas. Lisaks oli see väga hästi kirjutatud. Oli iseenda jaoks huvitav lugemise keskel leida see koht, kus minu mälestus tema omast lahknes ja mööda kõrvalrada edasi kulges.
Peaaegu tüli
“26. september. Mare hoone esimene korrus. Kell on saamas pool kuus õhtul. Klassiruum on umbne, kitsas, laest paistva tehisvalgusega. Käes on II sessiooni viimane päev, kohtumise lõpuni on jäänud vaevalt 15 minutit. Mõni kibeleb juba minema, sest tahaks koju, tahaks pead puhata, tahaks värsket õhku hingata.
Viimase asjana asume aine lõputöö jaoks gruppidesse jaotuma. Õppejõud pakub kaks varianti: kas jagame grupid juhuslikult või teeme "mugavusgrupid" ehk valime koosseisud ise.” (K. Kolsar, 2024. Killu Kolsari isiklik blogi)
Siit kirjutab Killu edasi, et õppejõud soovitas tungivalt mugavusgruppe. Mina nii ei mäleta. Õigemini, ma ei mäleta seda. Mäletan kogu õhtu lõpus kulmineerunud isikliku arusaama, et õppejõud eelistas terve aja just loosi. Ilmselt on mul selline mälestus-kogemus just seepärast, et loosimeetodi ta valis.
Minu ajuarhiivis on kirjas, et sealt edasi võttis sõna Killu, et tema eelistab mugavusgruppe, tuues sisuka põhjenduse ning mina lisasin sellele nõustuvalt.
Sealt edasi võttis klassinurgast sõna Kristi, kes tõi välja, et gruppide valimine lõhestab meid. Rõhk on sõnal ja mõttel lõhe ja lõhestama. Sel hetkel, mil klassi ühest äärest kostus see sama hääl, mis tuletas meelde meie kursuse algseid kokkuleppeid – olgem ühtsed/hoidkem ühte – rebenes meie ühtsus pooleks. Minu tajus. Mulle näis, et lõhenemine tuli just hirmust lõheneda.
Mul on vaja minna loengut andma. Saaks me vaid sellega ühele poole, oli minu pead täitev mõte.
Saime. Georgi suust kõlas Kristi mõtteid tunnustav lause või paar ning justkui murdosa sekundi jooksul toimuski see kõik. Õppejõudu kutsuti Georgi poolt üles meie piinasid lõpetama ja valikut meie käest ära võtma. Tegelikult on see viimane lause küll väga hinnanguline subjektiivne taju, sest üleskutse oli valikut meie eest langetama. Vaid silmapilk hiljem, jõudmata midagi enamat protsesteerida, olid loositud grupid juba digitahvlil. See kõik oli läbi. Demokraatia pühiti vaiba alla ja mina tajusin, et kahe hääle otsutusel võeti vastu kogu kursust mõjutav otsus. See tundus nii ebaaus.
Õppejõud uuris gruppide tutvustamise järel, kas kõigil on hästi, ning kuivõrd minul ei olnud, siis ei peljanud ma oma hetkeseisundit valjuhäälselt kõigiga jagada. Minu jaoks oli demokraatlikust piiride austamisest paari sekundiga ülesõidetud ning see riivas mind oluliselt. Sellele järgnes õppejõu poolt oluline ja väga vajalik olukorra arutelu, de-eskalatsioon. Austusväärne märkamine ja olukorraga kohanemine tema poolt. Tekkel maha. Vastanudvad osapooled said kiirkorras reflekteerida. Saabus ühtus.
Subjektiivsus
Ega tegelikult ei saa minagi olla kindel, et minu talletus toimunust on täiesti täpne. Ilmselt ei ole. Ma olen täiesti kindel, et ei ole. Püstitan oma varasemate teraapiatööde kogemuse põhjal hüpoteesi, et tegelikult mäletab igaüks kõige paremini hoopis seda, mida tema tegi ja koges sisemiselt, teadvustatud tasandil. Siin kõrval on ka teadvustamata käitumiste ja tunnete tasand, mida on võimalik teadvustada hilisema analüüsiga.
Ilmselt mäletab too valju hääl nurgast ise kõige paremini, mida ta ütles ja väljendada proovis ning minul on vaid enda arhiivi ümber kirjutatud, kohandatud versioon sellest, mis minu isiklike seoste tõttu mind mõjutas. Nagu juba öeldud, siis ilmselt ei tea me tegelikult päris täpselt, mida me ise ka tegime või ütlesime. Siiski, lõpp hea, kõik hea. Tülli me minna ei jõudnud, sest ärevusest paks õhk sai õppejõu poolt oskusliku ja kiirelt veel enne tüli arenemist edukalt tuulutatud.
