Professioon, professionalism ja professionaliseerumine – mis ja kuidas?
Töödeldes läbi seekordseid materjale professionaalsusest, õppimisest, identiteedist ning nende omavahelistest seostest, saab selgeks, et tegu ei ole püsivalt jäävate, muutumatute kontseptsioonidega. Nende sisu on pidevas muutumises, peegeldades nii individuaalseid, kui ka ühiskondlikke arenguid.
Ühtpidi on tegu selgete, kindlalt fikseeritud mõistetega, teistpidi oleneb nende selgitus kultuurilisest kontekstist, defineerivast isikust ja muutuvast ajalisest faktorist.
Professioon võib aja jooksul muutuda, kui tekivad uued mõistmised, teooriad ja tehnoloogiad, mis muudavad töö sisu ja toimimist.
Professionalism ei ole ainult üks kindel käitumismudel – see võib tähendada erinevaid asju sõltuvalt erialast ja keskkonnast.
Professionaliseerumine on kestev protsess, mil inimene õpib ja täiendab end pidevalt – professionaaliks ei saada diplomiga, vaid kogemuse, arengu ja osavõtlikusega.
Selleks aga, et eelnevat mõista, loon ma esmalt nendele mõistetele loetu põhjal tähendused:
Professioon – amet või eriala, mis nõuab eriteadmisi
Professioon on kindlate teadmiste ja oskustega ametiala, millel on erialane standard ja eetika. See eeldab pidevat professionaalset arengut ning tugineb kindlatele teadmistele, arusaamadele ja praktilistele oskustele. Professiooni iseloomustab spetsialiseerumine, regulatsioon ning vastutus ühiskonna ees.
Professionalism – käitumine ja väärtused, mis on iseloomulikud professionaalile
Professionalism on hoiak ja käitumine, mis peegeldab austust oma eriala ja selle põhimõtete vastu. Professionalism ei ole pelgalt ametioskused – see on kutsumus ja tajutud eetiline kohustus pakkuda kõrgel tasemel teenust ning enda erialase arendamise vajaduse mõistmine.
Professionaliseerumine – protsess, mille käigus isik või ametiala muutub professionaalseks
Professionaliseerumine on protsess, mille käigus kujunevad professiooni jaoks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. See hõlmab formaalset haridust, praktilist kogemust ja kutseidentiteedi kujunemist. Professionaaliks olemine väljendub erialase kompetentsuse, pideva õppimise, standardite järgimise ning kogukonda kuulumise kaudu.
Huvitavalt tabab raamatus “Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad” (Aavik, et al., 2016) minu silma ka tähelepanelik viide erinevusele kutse (ingl. profession) ja ameti (ingl. occupation) vahel. Õpetaja professioon
Õpetaja amet on hea näide professionaalsusest, sest see nõuab haridust, kindlate eetiliste normide järgimist ning pidevat professionaalset arengut. Õpetaja roll ei piirdu ainult teadmiste edastamisega – see hõlmab ka oskust luua turvaline õpikeskkond, arendada õpilaste (kriitilist) mõtlemist ja toetada nende isiksuslikku kasvu. Õpetajal peab olema oskust suhelda ja kohaneda erinevate õppijatega, aga ka töötada süsteemselt gruppide ja kollektiividega.
Professionalism väljendub siin pidevas eneseanalüüsis, õppimiseelistuste mõistmises, enesetäiendamises ja eetiliste standardite järgimises. See tähendab, et õpetaja ei tegutse üksnes oma isikliku suva järgi, vaid lähtudes hariduse/õpetamise laiemast eesmärgist ja õppijate arenguvajadustest.
Professionaliseerumine toimub õpetajakoolituse, praktika ning kutsealase enesetäiendamise kaudu. Professionaalse identiteedi kujunemine on pidev protsess, mida mõjutavad kogemused, kolleegid, teaduslikud avastused ja ühiskondlikud ootused. Kuidas mõista professionalismi, õppimise ja identiteedi seoseid?
Professionaalsus areneb läbi pideva õppimise ja professionaalse identiteedi kujunemise, seega on need kolm mõistet omavahel tihedas seoses. Professionaalse identiteedi arenguks on vajalikud teadlikud õpikogemused, refleksioon ja praktika. Professionaalsus ei ole lihtsalt omadus, vaid kestev protsess. Et olla professionaal, on vaja õppida.
Õppimine ongi siin võtmetegur – see ei tähenda ainult teadmiste omandamist, vaid ka uute praktikate katsetamist, õnnestumist ja ebaõnnestumist, kogemustest õppimist ning pidevat kohanemist muutuvate oludega. Kui õpetaja on valmis reflekteerima oma praktiliste kogemuste ja katsetuste üle, siis ta mitte ainult ei täienda oma enda professionaalset identiteeti, vaid on ka eeskuju, kes loob õppimiskultuuri – tema ongi professionaal.
Loetud materjalides on välja toodud, et professionaalse identiteedi kujunemine on seotud ka just organisatsioonilise kultuuriga. Õppimine on protsess, mis võimaldab professionaalidel oma rolli paremini mõista ja edasi arendada. Identiteet kujuneb läbi kogemuste, professionaalses kogukonnas osalemise kaudu.
Kuidas seda arusaamist rakendada?
Andragoogidena on meil oma töös võimalik seda mõistmist rakendada teadliku enesearendamise ja refleksiooni kaudu, ehk tehes näiteks seda sama siin praegu – lugedes, töödeldes läbi tekste ja informatsiooni ning reflekteerides loetu ja oma kogemuse üle. Tegu on enesearenguga – õppimine ja identiteedi kujunemine toimub läbi selle (refleksiivse) tegevuse. Selline enda arendamine tõstabki andragoogi proffessionaalsust.
Loetud materjalid rõhutavad, et õppimine ei ole ainult formaalne koolitus, vaid ka refleksioon, praktika ja koostöö kolleegidega. Õpetaja saab õppida, osaledes erialastes aruteludes, rakendades uusi meetodeid ning analüüsides oma õpetamist.
Näiteks, kui õpetaja teadvustab, et tema enda õppimiseelistused mõjutavad tema õpetamisstiili, saab ta teadlikult mitmekesistada oma meetodeid, et toetada erinevate õpistiilidega õpilasi. Mõtlemist:
Kui palju peaks professionaal järgima kehtivaid standardeid vs looma uusi?
Mis on reguleerituse ja loomingulise vabaduse tasakaal professionaalsuse puhul?
Kui palju mõjutab organisatsiooniline kultuur individuaalset professionaalsust?
