Töövarjutamine
Käisin töövarjuks TLÜ andragoogika magistriõppe lõpetaja juures, kes tegeleb raamatupidamisalaste ja finantsteemaliste koolitustega.
Pean tunnistama, et see kogemus ei mõjutanud eriti minu arusaama andragoogi erialasest tööst, küll aga üllatas mind, et niivõrd keerulise teema õpetamisel on võimalik edukalt toetuda andragoogilistele printsiipidele ja võtetele. Märkasin varjutatava tööd kõrvalt jälgides mitmeid võtteid ja põhimõtteid, mille kohta olen esimese semestri käigus juba õppinud. Niivõrd lühikese vaatluse käigus (4 t) ei tekkinud mul toimunu kohta erilisi küsimusi, seega ei täheldanud ma ka uute andargoogika teadmiste omandamist. Kuivõrd kellegi tööd pelgalt kõrvalt jälgides ei õpetata otseselt vaatlejat, siis puudus ka otsene võimalus uusi võtteid ise kogeda ja seega märgatavalt eristada. Olles ise õpetatava rollis, on paralleelselt olemas taju õpetamisest, mis suunab mind automaatsele refleksioonile ja tajutu analüüsile. Antud juhul tundsin, et olen kõrvaline vaatlev objekt, mitte kogeja. Kõige juures õppisin nii mõndagi aga raamatupidamise kohta.
Mida märkasin ja nägin?
Koolitaja alustab.
Küsib õppijatelt luba töövarjutamiseks, annab ülevaate töövarjutamise tagamaadest ja põhjustest ning rõhutab, et jälgimisel on koolitaja töö, mitte klassi käitumine.
Sissejuhatus/häälestus:
Uurib õppijate vajadusi seoses kodutöö ja möödunud teemadega, samuti uurib õppijate emotsioone ja võimalikku vastasseisu (või selle puudumist) läbitud teemadele ja ülesannetele. Jälgides varjutatava tööd on läbinisti on kuulda, tunda ja mõista, kuidas koolitaja roll on õppijaid toetada ja edasi aidata – tajuda on võrdsust ja koostööd, mis vastab juba ülikoolis õpitud andragoogiga printsiipidele.
Ta jätkab kokkuvõtte ja ülevaatega sellest, mis sai tehtud eelmine kord ning seejärel rajab sõnaliselt n-ö tänase päeva teekaardi selle kohta, mis on järgmised ees ootavad sammud.
Esimene ülesanne sisaldab endas kohe liikumist, püsti tõusmist ja tööd grupina. See tõstab varahommikuse unise energia üles – õppijatelt kostub naeru ja lõbu. Koolitaja kasutab osavalt peegeldamist (kordab õppijate öeldut) ning lisab vajadusel selgitusi, juhendab õppijaid. Varjutatav ei anna oma küsitud küsimustele õigeid vastuseid ette, vaid kaasab õppijaid vastamise protsessi, vajadusel parandab ja täiendab.
Ülesanne läbi, naastes tagasi oma kohtadele, kasutab varjutatav kinnistavaid võtteid, nt uurides, mida just tehtud ülesanne õppijale andis. Samuti küsib ta pidevalt tagasisidet, et mõista, kas õppijatele on seni tehtust kasu, lisaks märgib ta ära, et eksimine on alati lubatud.
Koolitaja kasutab digiõppe võimalusi - materjalid on kättesaadavad Moodles. Annab selgeid juhiseid, juhib tähelepanu ka juba kulunud ja alles jäänud ajale. Hoiab edukalt etteantud päevakavast kinni. Kasuta adekvaatse pikkusega loenguid - 1,5 tundi.
Varjutatav jagab õppijatele lahendamiseks praktilisi, elulisi ülesandeid. Kasutab tahvlit, et kirjutada välja ja illustreerida ülesande sisu. Annab grupitöö, selgitab verbaalselt ülesande lahti.
Annab ka iseseisva praktilise ülesande, liikudes ruumis ringi ja toetates samal ajal õppijaid tekkinud küsimustega.
Lõpetab päeva kokkuvõttega - kasutab ühe sõna küsimist tagasisideks, küsib ülesannete raskuskohti ja selgitab siis need uuesti lahti.
Varjutatavalt küsitud küsimustest selgub, et andragoogika õppe suur väärtus seisneb praktilistes oskustes ning nende isekogemises õppetöös. Lisaks selgus üllatuslikult, nagu sai avastatud juba ka Cynne Põldääre magistritööd lugedes, et tõeline väärtus on olla täna bakalaureuse õppekaval (mitte esmalt magistri õppekaval) ja sealt saadav teoreetiline baas.
