Refleksioon - C. Põldääre magistritöö "Andragoogi identiteedi kujunemine ja areng praktikakogukonnas"
Meie seekordseks lähtekohaks oli refleksioon Cynne Põldääre 2023. aasta magistritöö "Andragoogi identiteedi kujunemine ja areng praktikakogukonnas" põhjal.
Cynne töö oli minu jaoks sisuline ja põhjalik pilguheit igavesele küsimusele – kes ikkagi on andragoog?
See töö kõnetas mind isiklikult, mõnes mõttes isegi ootamatult, kuivõrd vilistlaste lugude lugemine läks mulle kuidagi hinge ja tegi kogu pildi andragoogi identiteedist selgemaks. Magistritöö algas põnevalt ja köitvalt, käsitletust kõnetas mind kohe viide sellele, et oma magistritöös lähtub ta Eriksoni identiteedi teooriast. Identiteedi käsitlus on psühholoogiaga tihedalt seotud ja see huvitab mind väga. Kuid tiitellehte, pealkirja ja sisukokkuvõtet lugedes ei saanud ma sellest kohe aimu, seega oli sisuga tutvumine meeldiv üllatus. Sotsiaalteaduste käsitlus, mille järgi identiteet on enesemääratlus või minakonseptsioon (Bamberg, 2011, viidanud Põldäär, 2023; Sarv, E.S, 2013, viidanud Põldäär, 2023), on mulle tuttav ja familiaarne, mistõttu oli seda pehmendav lugeda, teades, et ees ootab pikk ja võib-olla ka raske lugemine.
Ehkki ma ei ole ise ennast seni määratlenud kui andragoogi, on minus väga palju osasid sellest kirjeldatud identiteedist. Olen õpetanud, koolitanud, reflekteerinud, analüüsinud, toetanud teisi ja kasvanud ise õppijana, justkui mõistmata selle kuulumist enda identiteedi külge ja enda kuulumist kogukondadesse. See lugemine pani mind mõtlema: mis teeb minust andragoogi? Mis on minu praktikakogukonnad ja kes ma ise neis olen? Kas ja kuidas, kui palju on minu enda identiteet kujunenud läbi kuuluvuse?
Palju loetust haakus minu varasemate teadmistega erinevate teooriate kohta, nt Carl Rogersi mina-kontseptsiooni teooria ja juba mainitud Eriksoni identiteediteooria. Mitmed käsitletud autorid olid mulle juba varem tuttavad. Äratundmine tekkis mul seoses transformatiivse õppimisega, millest on kirjutanud Mezirow – selle tundega, et inimene ei õpi mitte ainult teadmiste omandamiseks, vaid õpib ümber, kuidas olla mina. Seda olen kogenud nii koolitajana, kui terapeudina. Näen, kuidas iga uus teadvustamine loob võimaluse muutuseks.
Teooriatest puudutas mind enim Wengeri sotsiaalse õppimise teooria. Olen sellega ka varem kokku puutunud, ent siin – läbi andragoogika vilistlaste elavate kogemuste – muutus see kuidagi omamoodi reaalseks. See ei olnud enam lihtsalt tint paberil, vaid peegeldus sellest, kuidas inimene päriselt õpib läbi suhte, osaluse ja kuuluvuse. Vilistlaste lugusid oli kuidagi südantsoojendav ja avav, toetav lugeda. Lugemisest kajastus minu jaoks ka õppijate tänu just TLÜ andragoogika bakalaureuse õppekava vastu ja selle kui hea andragoogika põhja väärtus.
Läbi Cynne töös kajastatu taas-mõistsin usaldusliku suhte olulisust. Kui võtta paralleel psühhoteraapiaga, siis see sarnaneb minu jaoks sellele, kuidas kliendi identiteet areneb ja muutub teraapiaruumis – läbi turvalise suhte, läbi mõistmise, mõtestamise, peegelduse ja tagasiside. Praktikakogukond on kui toetav sotsiokultuuriline konteiner. Meil on varasemalt sellel kursusel käinud läbi silo metafoor selle fenomeni selgitamiseks. Kui siis jäi see mõte mulle võõraks, siis nüüd muutus see kuidagi selgemaks.
See töö kinnitas minu hiljuti avastatud märkamist ja taju, et just kogukond on üks olulisemaid keskkondi identiteedi arenemiseks. Olen varasemalt vaadelnud identiteedi kujunemist kui pigem sisemist protsessi, mida väliskeskkond mõjutab. Läbi Cynne töö mõistan, et identiteet kujuneb sügavalt just läbi osavõtu ja väliskeskkonnaga suheldes. See tähendab, et kui tahan kujuneda paremaks terapeudiks või koolitajaks, siis ei piisa üksi nokitsemisest. See teadmine ei ole mulle otseselt uus, kuid selle taas-teadvustamine on oluline väärtus, mida selle magistritöö lugemine mulle andis. Vaja on praktiseerida, kuuluda, jagada ja kahelda koos teistega.
Mäletan selle töö alguses kohta, kus räägiti identiteedi ümberkirjujunemisest olukorras, kus inimene vahetab valdkonda ning käsitleti rollisegadust. Tahaks seda rohkem mõista ja teada, selle kohta uurida, kuivõrd teadvustan, et see on mul endal hetkel käsil. Ning lisaks, kas enda kuuluvuse mõistmine mõjutab tegelikult sisulist õppimist või selle suutlikust, valmidust?
Töö autorilt sooviksin küsida: kas Sina tunned ennast andragoogina ja mis hetkel see tunne tekkis?
