Sokraatiline jalutuskäik

Siia postitusse said kokku kogu 25.03 õppepäev, nii rännaku meetod, motiveeriv intervjueerimine kui ka sokraatiline jalutuskäik, kuivõrd kulgemine läbi nende moodustas minu jaoks tervikliku kogemuse ning omas olulist tausta, mõistmaks oma sokraatilise jalutuskäigu kogemust.

Milliseks see teekond võib kujuneda? Mis Sind enim inspireerib?

Kunst Mares

1) Rännak. Selle eesmärk on eesmärgistada enda tegevus ja võimestada eesmärgi poole liikumist läbi liikumise.
Alusta rännakut ülikoolist. Soovi korral mine oma rännakul ka õue.

Mõtle oma 3-5 aasta peale:

Mida tahaksid / võiksid saavutada?

Milline oleks Sinu võimalik parim eneseteostus?

Mine teele ja vaata, kuhu uudishimu või hetketuju sind kutsub, märka erinevaid tähendusi, sümboleid, tee olulistest märkamistest  meenutuseks ka fotosid.

Kujutle, et iga aasta pikkus on rännakul 7-10 minutit.
Milliseks see teekond võib kujuneda?
Mis Sind enim inspireerib?
Kes võiksid olla Sinu toetajad ja millised on Sinu ressursid?
Millised võivad olla takistused ning kuidas Sa neid ületad?

2) Võimestav intervjuu. Vali rännakust üks aasta või suund, mida lähemalt uurida intervjuu käigus.

3) Sokraatiline jalutuskäik. Minge jalutuskäigule ning arutage:

• Mida ma kogesin ja õppisin individuaalsest rännakust

• Mida kogesin ja õppisin võimestavast intervjuust

Rännaku harjutus
See meetod, see töö, oli väga…huvitav. Ja seda heas võtmes. Selle kogemine tuletas mulle meelde häid mõtteid, milleni olen just viimasel ajal ka varem tihti jõudnud – vahepeal on oluline ja väärtuslik, suisa vajalik, oma mõtetega üksi olla ja lihtsalt vaadelda, kogeda.

Alustasin oma jalutuskäiku mööda kampust, Silvast Maresse ja Novasse, Vitasse. Läbi Vita tagasi Novasse, Maresse ja sealt õue. Väike jalutuskäik ülikooli ees tänaval R-Kioski kohvini, ülikooli hoovi ja tagasi Novasse. Novast Maresse jopet riputama ja tagasi Novasse just seetõttu, et BFMi maja on niivõrd inspireeriv ja rõõm on seal lihtsalt ringi kõndida.

Kunst Novas

Märke kogukonnast Novas

Kaunid kunstid Mares

Esimesed pungad Terra hoone ees

Arutelu kaaslasega (intervjuu)

Killu tõi istuma jõudes välja ühe väga hea ja huvitava nurga – häälestusest oli puudu. Tundus veidi sunnitud. Oli tunne, et kui on sunnitud, siis lihtsalt see meetod ei toimi. Kui oleks olnud varasem häälestus…. Jah. Kui oleks olnud varasem jagamine paarides vm, siis oleks ehk jõudnud kuhugi kaugemale.

Mina jõudsin oma rännakus septembrini. Ja edasi…ei saanud – lihtsalt ei läinud. See peegeldab ka minu elus praegu toimuvat – olen ristteel, veidi segaduses ja eksinud.

Minu kogemus võttis edasi pigem what if suuna - unistused, mõtted ja taipamised selle kohta, mida veel saab/saaks/tahaks ära teha, ellu viia.

Seejärel suundusime Killuga kahekesi läbi viima “võimestavat intervjuud”.

___________________

Sokraatiline jalutuskäik (paarides)

Märksõna: kohalolu

Kõndida ringi ja rääkida vs istuda ja rääkida, omavad erinevaid aistinguid. Muidugi, mõitsagi, saab kumbagi kasutada sobivas olukorras, kuid kõndimise puhul lisandub minu meelest segajaid palju rohkem. Järsku pead sa mõtlema liikumisele, teistest kõndijatest möödumisele, mürale – kõikvõimalikele segajatele ja muutujatele. Mitte, et pead mõtlema, vaid mina ise kipun mõtlema.
Sel korral oli hästi – sattusime kõndima kooli alades, kus oli vähe inimesi ja liikumist, oli vaikne – rääkida oli mugav ja mu mõtted ei olnud hõivatud nendest muutujatest. Mulle meeldis kõndides arutleda palju rohkem, kui istudes, eriti teemal, mida me juba mõlemad teadsime, olime kogenud ja oskasime jagada – tunnitöö. Kellegi uuega linnakäras kõndida, rääkida, tutvuda, proovida keskenduda ja neid kuulata – hoopis teine, keerukam elamus. Jagada aga mõtteid sõbra, turvalise, tuttava inimesega, kellega ma tunnen end suhtlema vabalt, teemast, mis ei ole keeruline, ega vaja tohutut ajuvõimekuse jõupingutust mõistmiseks, oli mugav ja kerge.

Istusime kaaslasega maha ja hakkasime oma kogemust kirja panema. Olles veidi aega kirjutanud, tõi ta välja, et tahaks lihtsalt lugeda ja näha, mis minu mõtted on – vahetasime arvuteid ja lugesime. Nii huvitav oli näha, kuidas teine osapool, samas kogemuses, on oma enda tajude ja mõtetega – tegelikult ju nii ongi, kuid aega-ajalt on see ikka üllatav ja/või hea meeldetuletus – samu asju tajutakse erinevate nurkade alt. Ta tõi oma senises refleksioonis välja, et ta tundis, justkui oleks käega löönud ja ma kõnetasin seda häälega, et väga huvitav, kuivõrd ma nii ei tajunud. Olin meetodile suundudes pakkunud välja, et maha istudes vaatame küsimused läbi ja arutame siis niisama nende ja seoste üle. Istuma jõudes vaatime küll läbi küsimused, kuid mina nt mina ei tundnud, et peaksime igaühel sel hetkel enam peatuma – tundsin, et meil ei ole põhja, millega neid seotsada, kuid rääkisin põgusalt küsimuste peateemade ja oma jalutuskäigu kogemuse seotsest. Ma ei tundnud, et ma, ega me, andsime alla – me tegime sellest õppekogemusest selle, mis oli antud hetkel meie jaoks väärtuslik ja vajalik.