Täiskasvanukoolitaja sotsiaalne identiteet - II loengu refleksioon

Käes on viimane kooliaasta, V semester. Istume kambakesi Larissa ja Halliki aines "Täiskasvanukoolitaja sotsiaalne identiteet" ja reflekteerime - väga vahetu elamus. Pidime kodus lugema Andragoogika raamatust peatüki, mis käsitleb identiteeti. Loengus täitsime gruppidena käest-kätte lehti, kus olid loetut ja identiteeti laiemalt käsitlevad küsimused. Vahetasime lehti, kuni ringiga jõudis iga grupini tagasi esimeste küsimustega leht. Iga grupp esitles oma lehte. Seejärel saime ülesandeks reflekteerida. Olles veidi jõudnud seda teha, saime gruppidena erinevate teooriate käsilehed (iga grupp ühe teooria) ja ülesande selle sisu arutleda.

Olles kirjelduse juba andnud, liigun edasi Gibbsi refleksioonimudeliga.

Tunded ja mõtted

Mida ma mõtlesin ja tundsin? Ma ei ole täna väga kohal - märkasin seda grupitööd alguses ja väljendasin ka grupile. Keskendumine on raske, tunnen end n-ö liimist lahti ja justkui udu sees - asjad ei meenu ja ma ei tunne end osana grupist. Miks? Sest mõtted on mujal - saabuvate Maailmameistrivõistluste ja sellega seotud ukselävel olevate tähtaegade juures. Fookus on muu. Küsisin endalt isegi, kas see on õige koht kus hetkel olla.

Hinnang minu kogemusele

Mis oli selle kogemuse juures halb? Mõistagi, minu esesetunne ja taju, sh esilagne taju, et ma ei õppinud midagi. Hea selle kogemuse juures oli see, et keegi ei pidanud tundma piinlikkust, olenemata, kui palju ja kas ta raamatut luges - avanes võimalus aruteluks ja üksteiselt õppida. Minul ei meenunud, mis ma täpselt lugesin, see oli hägune, kuid see ei saanud probleemiks - sain kaasa rääkida oma arvamust ja luua sellegipoolest seoseid ja meenutada, mis oli loetu tähendus.

Analüüs

Iseenesest oli tegu ju hea ülesandega - hästi läbimõeldud, andragoogiline, toimus lugemise kinnistamine, arutelu, üksteiselt õppimine (nii oma grupis kui ka gruppideüleselt). Tegu oli juba iseenesest häälestava ülesandega, milles sai arenev põhitöö. Refleksioon täitis eesmärki - toimus märkamine ja mõistetud õppimine. Jõudsin taaskord sinna, et õppimise mõtestamine annab õppimisele mõtte - muidu võib see maha joosta kui hane selga vesi.

Järeldus

Mis ma õppisin? Kui tundub, et midagi ei õppinud, siis aitab reflekteerimine oma kogemust mõtestada ja sellele väärtus/tähendus anda. Mis ma oleks saanud teha teisiti? Ma ei leia palju, mida ma oleksin saanud teha teisiti - võtsin oma õppimise enda kätte - kui tundus, et võiks anda alla ja ülesannet mitte täita, sest ei saanud aru või pole viitisimist, siis küsisin õppejõult suunda ja tegin ikkagi algust. Väljendasin oma raskuseid grupikaaslastele ja rääkisin siiski kaasa. Kuid mida ma siis ikkagi oleksin saanud teisiti teha? Ehk panna pausile ärevad MM mõtted ja lubada endal olla, õppida hetkes?

Tegevusplaan
Ma leian, et kui mul tekib veel neid õppekogemusi, kus on tunne, et ma ei õppinud midagi, siis on ma saan võtta ette kirjaliku reflekteerimise teadlikult ja isesisvalt (mitte pelgalt ülesande kohustuse tõttu).